Helilooja Bianca Rantala: kui mingi asi võtab enda kütkesse, siis keskendun sellele täielikult
Merli Vajakas, Eesti Päevaleht, LP 18.04.2024
„Olen väga aktiivne, saan inspiratsioonist tuld alla. Kohe, kui uus muusika saab salvestatud, on vaja hakata uut tegema,“ ütleb noor helilooja ja dirigent Bianca Rantala, kelle uus teos avab sel pühapäeval festivali Jazzkaar.
Helilooja ja dirigent Bianca Rantala (25) mõtleb suurelt ja suurtest koosseisudest. Ka 35. Jazzkaare festival avatakse suure muusikapeoga ja Rantala uudisteosega „Moral Paradox“. Eelmise aasta Eesti d¾ässiauhindade rahvahääletusel valiti Rantala populaarseimaks d¾ässiheliloojaks. Ta on pälvinud mitu auhinda ja tunnustust, näiteks 2020. aastal võitis ta Baltimaade heliloomingu konkursi bigbändidele, aastal 2021 valiti ta Saksamaal Kölnis „European Composersi“ programmi heliloojaks, aasta hiljem võitis ta Põhjamaade heliloomingu konkursi „Nordic Composer Contest“. Rantala on ka selleaastastel d¾ässiauhindadel aasta d¾ässihelilooja ja noore d¾ässitalendi nominent. Kuidas sa tunned, millises punktis sa oma karjääris oled? Loodetavasti ikka väga alguses. (Naerab.) Viimase kolme aasta jooksul on mu elus nii palju muutunud. Olen ise palju muutunud. Osa avakontserdi lugusid on salvestatud kolm aastat tagasi, praegu loodu on küpsemaks saanud. Tunnen, et olen professionaalse karjääri alguses. Viimane aasta on olnud tore, Põhjamaade heliloomingu konkursil osalemine tõi paarist orkestrist tellimustöid. Nüüd on 2025/26. aasta hooajaks põnevaid kontserte ees. Tore on see, et olen Eestist välja jõudnud ja ka Soomest tuleb tellimusi. Võib lausa öelda, et oled rahvusvaheline helilooja ja dirigent! See kõlab suuremalt, kui tegelikult on. Eks ikka on nii, kui jagad elu kahe riigi vahel. Kuidas oled praegusesse punkti jõudnud? Läksin muusikakooli, sest kõik lapsed läksid esimeses klassis muusikakooli. Õppisin Võrus klassikalist klaverit ja paar aastat hiljem läksin nii Räpinasse kui ka Põlvasse laulmist õppima. 11-aastasena kohtusin Põlvas dirigendi-õpetaja Riivo Jõgiga, kes võttis mu oma tiiva alla ja laadis mulle arvutisse BBC bigbändi greatest hits’i plaadi ja noodiprogrammi. See muutus justkui põnevaks arvutimänguks, hakkasin talle lead sheet’e ehk noodipõhjasid tegema. Olen talle väga tänulik, õppisin tema käekirja päris palju imiteerima. Mõni aasta hiljem muutus see juba rohkem minu nägu. Millalgi kolisin Tallinna ning läksin laulmise pealt komponeerimise ja kirjutamise peale. Järgmisena juhatasin juba Otsa kooli bigbändi, seejärel TalTechi bigbändi – seda juhatan siiani. Vokaalansambleid juhendasin samuti. Käisime Alo Mattiiseni konkursil, kui ma ise veel ansamblis laulsin, kuid juhendasin ka ise juba koosseise. Naljakas oli konkureerida iseendaga. Selline aeg on ka olnud. Tore, et nüüd saan Jazzkaare avakontserdil eri elufaasid kokku tuua. See on tore, et sul tekkis võimalus õppida vajalikke programme juba lapsena. Paljudel noortel ei olegi sellist võimalust. See hakkas pihta jah orkestreerimisest ja arran¾eerimisest. Kui kirjutad neid ümber. Mulle meeldib arran¾eerimise juures süsteemsus. See, et sul on materjal, millest võid teha peaaegu ükskõik mida. Miks sind just suured koosseisud, nagu bigbändid ja orkestrid, paeluvad? See on hea küsimus. Keegi just ütles Tuja (Tudengijazzi) kontserdil, et oh sa raks, polegi Biancat näinud nii väikse koosseisuga esinemas. Miks bigbändid ja orkestrid? Seal on palju rohkem võimalusi, toone ja harmooniaid. Just helipilt ja sound, mida väikse bändiga ei saa. Kas sulle meeldib pigem enda loomingut juhatada või siis teha kava kellegi teise loominguga? Mulle meeldib teha teiste kavasid ning meeldib ka ennast bändi juhendaja ja dirigendina proovile panna. Kui oma muusikat juhendad, siis tead seda juba läbinisti. Samas meeldib mulle minna ka kellegi teise loo sisse. Kuna olen ise helilooja, on lihtsam suhestuda ja aru saada ning aidata mängijatel tõlgendada. Sa oled varem ühes intervjuus maininud, et sulle meeldivad väga puhkpillid. See on endiselt tõsi, kuid nüüdne avakontsert on keelpillidega. Mu muusikamaitse on laienenud võrreldes toonase ajaga. Puhkpillid on ikka mu lemmikud ja bigbänd on kõige südamelähedasem, aga äge on saada uusi helivärve ja kombineerida eri sound’e. Kes on muusikas su mõjutajad? Kõige rohkem on mind paelunud harmoonia, dissonantsid ja tugevad meloodiad koos. Ühe oma suure eeskuju Jim McNeely käe all olen saanud viimastel aastatel ka õppida. Muidugi ka Breckerid, selline funk ja out-meloodiatega muusika on mind väga paelunud. Minu helikeelt on palju mõjutanud Jacob Collier, kellelt olen õppinud negatiivse harmoonia kohta ja üldse avastanud harmoonia helimaailma. Olen ka ise muusikat luues üritanud kombineerida meeldejäävad meloodiad keerukama harmooniaga. Kindlasti mõjutab ka see, et mul on popmuusika ja produktsiooni taust. Collier on näidanud, et keeruline ja hektiline võib olla ka cool. Oma albumites otsib ta piire, kohati läheb muusika popilikumaks ja folgilikumaks, viimasel albumil on isegi metal’i mõjutusi. See on mu meelest äge, et ta julgeb otsida piire ja raamidest väljapoole vaadata. Lai silmaring tuleb muusikaalal kasuks. Ennast heliloojana defineeriv inimene võiks olla kasvõi veidi tutvust teinud kontrapunktiga, mida laiem publik seostab rohkem klassikalise muusikaga. Sellest on kasu igasuguste meloodiate ja muusika loomisel, eriti komponeeritud d¾ässis. See, et ma kunagi õppisin klassikalist heliloomingut Otsa koolis, avardas mu töövahendite pagasit. Mulle tundub, et sa teed ja jõuad palju. Kas sul on mingid kindlad tööpõhimõtted? Tööpõhimõtted on veidi liiga suurelt öeldud. Kuna olen hüperaktiivne, siis saan inspiratsioonist tuld alla. Kohe, kui uus muusika saab valmis ja salvestatud, on vaja hakata uut tegema. Kui mingi asi võtab mu enda kütkesse, siis keskendun sellele täielikult. Selline jupitamine ja kategoriseerimine on mind palju aidanud. Olen õppinud oma mõtted välja lülitama. See on minu jaoks väga oluline, sest muidu läheksin ilmselt hulluks. Mõni aasta tagasi oli mul väga suur läbipõlemine, millest taastusin umbes kolm aastat. Alles nüüd saan öelda, et olen taas sellises seisus, nagu ma tahan olla, on hea aeg. Panen nüüd vaimsele tervisele suurt rõhku. Läbipõlemine võib hiilida juurde salamisi ja seda on karm tagasi maksta. Kunagi võisin pikalt olla magamata, sest mõni tähtaeg istus kukil või tahtsin vabatahtlikult aidata teistel lugusid teha. Jätkasin ka öösiti, kui asjaosalised ise magama läksid. Nüüd tean, et eufooria pealt ei jõua lõputult toimida, keha vajab samuti puhkust. Nüüd püüan teha ajagraafikud võimalikult täpselt ette, planeerimine on oluline. Vaimne tervis on heas mõttes olnud suures fookuses just eriti viimased neli aastat... Tunnen, et olen viimasel kolmel aastal väga palju muutunud. Kui inimesed teadvustavad rohkem, mida nad teevad ja kes nad on, siis on see võti pikaajalisele kestmisele. Impulsiivsus on muusikaalal väga hea, seda peab ka olema. Ma ise olen väga impulsiivne, aga peab õppima leidma mooduseid, kuidas toimida, ja vahepeal ennast pidurdama. Ostsime just elukaaslasega endale Soome muuseumikaardid. Nüüd on nii, et pühapäevad on muuseumide jaoks ja tööd teha ei tohi. (Naerab.) Kas tunned loomisel kvaliteedi vahet, kui sul on aega lugusid luua ja sa ei pea seda une arvelt tegema? Vaatasin arvutist, kui palju ma lõin muusikat aastal 2018 – see oli ulmeline. Praegu tundub see võimatu. Avasin ükskord vanad noodid ja sain aru, et kvaliteet on väga palju muutunud. Pühapäeval esitame Jazzkaare kontserdil mõne loo ka sellest ajast, pidin aga selle tarbeks nädal aega noote parandama. Nüüd nõuan endalt rohkem korda ja heliloomingu tegemine võtab kauem aega, sest teen teadlikumalt otsuseid. Sinusuguseid naisheliloojaid ja -dirigente ei ole võrreldes meestega palju. Kuidas sellesse suhtud? Soomes on need asjad palju paremini kui Eestis, aga isegi seal olles ei ole sellist automaatset usaldust, nagu mõnel mu meessoost eakaaslasel. Samas, kui kõik hästi välja tuleb, on pai ka pikem. Mul on nii hea meel, et Eestisse on tulnud ägedaid naisarran¾eerijaid ning muidugi naismuusikuid ja -instrumentaliste, kes ajavad oma liini väga tugevalt ja hästi, näiteks Karmen Rõivassepp, Maria Faust, Mingo Rajandi, Pille-Rite Rei, Kirke Karja, Marianne Leibur ja Anett Tamm. Enamik neist on saanud välismaal edutunde kätte. Neid kannustatakse seal rohkem, kuid õnneks ei ole nad Eestist ka lõplikult lahkunud. Samas eks Eesti oli pikalt Nõukogude Liidus ja on pärast taasiseseisvumist arenenud võrdsuse küsimustes tegelikult kiiresti. Välismaal õppinud ja jõudu saanud naised arendavad kohalikku skeenet, inspireerivad noori naisi. Loodan, et varsti on iseenesestmõistetav, et naised ja mehed on võrdsel kohal. Räägime ka sellest, mis tunne on avada 35. Jazzkaare festival oma teosega? Olen meeletult tänulik. Muidugi on suur hirm, aga ma usaldan oma tiimi. Mul on nii fantastilised muusikud kõrval. Millest kontsert sinu jaoks räägib? Nüüd lähme vaimse tervise juurde tagasi. Kuna maailma eri paikades käib sõda, siis paneb see mõtlema sõjatraumadele. Sellele, milliseid koledusi igal pool maailmas praegu toimub ja mida need inimesed näevad. Sealt sain kontserdiks inspiratsiooni. Minu vaarisa oli vabadussõjas ja sai seal raskelt haavata, aga jäi ellu. Ta abiellus ja sai lapse, aga ilmselgelt ta ei olnud enam endine, vaid tühi kest. Nendest sõjakoledustest ei ole lihtne pääseda. Seda sai tunda tema laps, minu vanaisa, kes kaheksa aastat oma elus midagi ilusat ei näinud. Lõpuks võttis mu vaarisa endalt elu. Minu vanaisa ei olnud näinud midagi muud kui alkoholismikoledusi ja paraku kasvas ta samasuguseks. Võttis siis ka naise, kes pidi samuti tundma vägivalda ja rasket elu. Vanaisa ei suutnud andestada oma isale, et see kõik elas temas edasi. Ka minu ema ema lõpetas oma elu. Minu ema jäi 15-aastaselt üksi. Tema oskas andeks anda neile, kes olid teda lõhkunud või talle suurt piina valmistanud. Ta leidis rahu ja katkestas sõjatrauma. Mu emal ei ole ilmselgelt lihtne olnud, ta on oma vaimse tervisega tublisti vaeva näinud. Ma nägin tema valu väga palju ja õppisin ütlema, et see ei ole tema, see on haigus. Seeläbi annad kogu aeg endast nagu tükke ära ning teed head endale ja teistele, aga samas peab olema ettevaatlik, et ei muutuks ise emotsionaalselt külmaks. Peab hoolima ja andestama, aga selleks peab olema ka ise valmis, et see ei toimuks iseenda arvelt. Sellest mu teos räägibki. Mina ei saanud oma vanavanematega kohtuda, aga tänu sellele, et mu ema on teinud endaga tööd ja ka mina olen sellega tegelenud, siis usun, et ilmselt minu lapsed näevad oma vanavanemaid. Kontsert ise tuleb kontrastne. Pool kontserdist on varem kirjutatud ja see on sissejuhatus uuele teosele, mis läheb süvitsi sinna sisse. Kontsert ei ole liiga tõsine, seal on mänglevalt üllatuslikke hetki ja on ka positiivset kola. Ma arvan, et igaüks leiab endale midagi, ja kuigi suur osa kontserdist on instrumentaalmuusika, on ka lauluga lugusid. Kontserdil on üks olulisi muusikuid ka soomlane Jukka Eskola. Kuidas te temaga kohtusite? Otsa kooli ajal käisin vahetusnädalal Kokkolas, kus kohtusin trummar Toni Porthéniga. Lasin talle oma muusikat, ta vaimustus sellest ja pakkus, et võiks tulla Eestisse salvestama. Uurisin, kas ta saaks kaasa võtta mõne trompetimängija, kes oskab kõrgelt mängida. Mulle meeldib, et nii suure kaliibriga muusikul, kes on mänginud kõikides Soome telesaadetes, on suur armastus muusika vastu. Et kui on hea muusika, siis teeme ikka, mängime ja salvestame. Nüüd kasvaski sellest välja suurem projekt keelpilliorkestrile. Olen väga tänulik ka Valter Soosalule, kellega saime mõni aasta tagasi sõpradeks. Ta on ilmselt kõige musikaalsemaid ja andekamaid inimesi, keda olen kohanud. Ka Valter on üks nendest, mul on meeletu au teda tunda. Mida tulevik sulle toob? Mul on ees mõni tellimustöö ja -kontsert, mida hakkan kirjutama. Need on järgmiseks hooajaks nii Soome kui ka mujale. Tegin omanimelise väikse d¾ässbändi Bianca Rantala kvinteti. See on mu jaoks isegi suurem proovikivi kui suurele orkestrile kirjutamine, kuna olen nii pikalt olnud ainult arran¾eerija ja dirigendi rollis. Äge on panna ennast muusikuna proovile. Tahaksin, et külalisdirigendina ja heliloojana oleks residentuure nii palju, et saaksin kolida maale. Praegu ehitame Raumale (Soome edelaosas Satakunta maakonnas – toim), kust mu isa on pärit, loomemaja koos stuudioga. Maja mõnusa metsa keskel koos tiibklaveriga. Tahaksin seal rohkem aega veeta ja võtta kaks koera. Tahaksin oma eluga siiski siiapoole maailma jääda, mind paelub idee, et saab aeg-ajalt reisida mujal, aga elaksime siiski Eestis ja Soomes. Unistused muutuvad ja peavadki muutuma. JAZZKAAR Jazzkaare avakontsert: Bianca Rantala uudisteos „Moral Paradox“ Bianca Rantala (vokaal) Jukka Eskola (flüügelhorn, trompet) Joonas Haavisto (klaver) Jaska Lukkarinen (trummid) Antti Rissanen (tromboon) Jaan Jaanson (kitarr) Mihkel Mälgand (kontrabass ja basskitarr) Markus Eermann, Ville Vannemaa ja Ilmari Rönkä (puupuhkpillid) Karmen Rõivassepp, Anett Tamm, Marianne Leibur, Kaur Erik Pääsuke, Aapo-Matti Puhakka, Norman Salumäe (vokaalansambel) Keelpilliorkester, dirigent Valter Soosalu 21. aprillil kl 18.00 JAIK-is | ||
 Bianca Rantala, foto Andres Putting Delfi Meedia |
MTÜ Laulu- ja pillimänguselts Con Vivo, Aiandi tee 3-29, Lohkva, 62207 Tartumaa, e-mail: convivo, tel. +372 518 8010