Auhinna andjad iseloomustavad Sofiat kui säravat lauljatari, kes on viimase kolme aasta jooksul noppinud hulga auhindu rahvusvahelistel konkurssidel ning esinenud festivalidel Eestis, Venemaal, Poolas ja Lätis. Teda tuntakse mitmekülgse muusikuna, kelle projektid hõlmavad traditsioonilist d¾ässi, hiphoppi ja juudi rahvamuusikat. Noore talendi preemia tähendab Sofia jaoks innustust uueks eluks. "Olen üritanud maailmas ringi liikuda ja palju muusikat luua. Ju on need seigad, et olen kaasa teinud ka tõsisemates esinemistes bigbändidega ja d¾ässooperis "Manon", siis lugenud. Samas pole mul veel sellist konkreetset plaati, millelt kuuleb, kuidas Sofia d¾ässi laulab. Ma pean oma publikule selle võimaluse kinkima," arutleb ta. Peamiselt popis ja d¾ässis oma hääle proovile pannud naine avastas klubimuusika paar aastat tagasi projektide kaudu, mida vedasid DJ-d Sten Saluveer ja Priit Juurmann alias P. Julm. "Ma eksperimenteerisin tol ajal palju ning jõudsin house'i ja drum'n'bass'ini. Broken Time Orchestra on huvitav ja kõigist teistest erinev. DJ-d kasutavad elektroonikat ja selliseid pille nagu theremin ja theremin vox," jutustab Sofia. Ta näeb juba praegu, et kuigi klubimuusika ja sellega kaasnev show meeldivad talle väga, liigub ta siiski sügava d¾ässi suunas. Kindlasti lubab ta ka muusikat kirjutama hakata, kuigi kogu siiani salvestatud klubimuusika on ta juba praegu ise kirjutanud. Klimberdama ei sunnitud Noor lauljanna ei nõustu väitega, nagu oleks tema näol tegemist vabakasvatuse saanud n-ö d¾ässilapsega, kellele piirid ja distsipliin on tundmatud mõisted. Ta peab kooli oluliseks ning usub ka näiteks hääleseadetundide vajalikkusse. Ema ei sundinud Sofiat lapsena klaverit mängima. "Lihtsalt meil oli klaver ning kui ma pläristama kippusin, siis ema ütles, et enne ma sellega mängida ei saa, kui lähen muusikakooli," muigab särtsakas lauljatar. Nii ta astuski Elva muusikakooli ja hiljem õppis pere Tartusse kolimise järel sealses koolis muusikat edasi. Kõige enam kiidab Sofia teda läbi elu saatnud õpetajast sõpra Natalja Trošinat, kellega ta on nii rahul, et sooviks tema nõuandeist kas või elu lõpuni osa saada. Sofia ise peab kõige paremaks klassikalise laulu kooliks vana Itaalia häälekooli, mida ta on isegi õppinud. Ta arvab, et tema hääletämbri erilisus seisneb eri mõjutustes, milles juudipärane avatud ja kähe toon seguneb euroopaliku ning skandinaavialikuga. "Kui ma d¾ässi laulan, tuleb see välja," selgitab Sofia. Souli lauldes kasutavat ta aga hoopis teistmoodi tehnikat. Fännide näod peas Ta ei arva, et tema d¾ässkontsertidelgi on harjumatult palju noort publikut vaid tänu klubimuusika tegemisele. "Tegelikult on need, kes käivad klubides ja Jazzkaare kontsertidel, täiesti erinevad inimesed," arvab Sofia, kes oma fännid nägupidi enam-vähem ära tunneb. Näiteks puupüsti täis Mustpeade majas toimunud 1940. aastatest läbilõiget tegevat d¾ässkontserti nautisid noored ja vanad läbisegi. Publikupuudust polnud ka Jazzkaare käigus toimunud 1960. aastaid käsitlenud Villu Veski Jazz Groupi ülesastumisel, millel lõid teiste seas kaasa Sofia Rubina ning soome d¾ässtrompetist Jukka Eskola. Ainus plaat netis Sofia siiani ainuke CD "My Sun" on täiesti kuulatav tema MySpace'i netikeskkonnas aadressil www.myspace.com/sofiarubina. Veel on Sofia aidanud kaasa näiteks Broken Time Orchestra singli "Golden Sun" ning Villu Veski plaadi salvestamisele. Käsilolevatest projektidest mainib Sofia Leedus valmivat D’Orange’i plaati, mis ilmub tõenäoliselt septembris. “See on pop- või pigem R’n’B-hiphopiprojekt, kus on ka d¾ässimomente. Ma arvan, et septembriks saame valmis ka video,” tutvustab Sofia. D'Orange’iga on Sofia soojendanud näiteks Roy Ayersit ja Marcus Millerit. Muide, tal on plaanis ka juudi laulutraditsioonidel põhinev muusika plaadistada. Teeb, mis tahab “Siiani me kõik teesklesime ja mõtlesime, mis võiks publikule meeldida, aga praegu ma ei mõtle enam sellele. Ma tahan keskenduda ja aru saada, mida ma konkreetselt ise tahan,” rõõmustab Sofia oma äratundmise üle. “See on nagu reform iseendas või puhastusaeg.” Nüüd ta saab teha midagi sellist, mis talle sobib, sest praegu ei müü nagunii miski piisavalt. Vähemalt on interneti kaudu olemas võimalus, et oma mõtteid väljendada ja neid jagada, kui inimestel pole võimalik plaate osta. “Ma ise kuulan praegu ainult kvaliteetset d¾ässi, hetkel on mu lemmikud Robert Mitchell, Esperanza Spalding, Gary Crosby, aga ka prantsuse hiphop ja D’Angelo,” sõnab Sofia. Mujale arenema “Praegu on mul tunne, et mul on arengu jaoks vaja kuhugi mujale minna,” räägib Sofia. Pakkumisi olevat tehtud, kuid mitte päris sellist, et “tule elama”. Nii ta arvabki, et on vaja minna näiteks aastakeseks välismaale õppima ja siis vaadata, kuhu elu teda edasi viib. Kindlasti toob see tagasi Eestisse, kuid võib-olla mitte kohe. Midagi peab enne siinvõi sealpool piiri muutuma. “Viimasel ajal on hakatud väga palju korraldama folkmuusikafestivale ja ma oleks väga õnnelik, kui sama hästi läheks ka d¾ässifestivalidel,” teatab Sofia. Ta arvab, et folgi kaudu on ehk lihtsam kätte saada neid inimesi, kes muidu muusikat ei kuulagi. Või siis kuulavad rokki. Rahvamuusikafestivalil ei pruugi kõik bändid olla professionaalsed, seda aga d¾ässifestivalil naljalt ei kohta. “Sellist asja, et okei, võtsin pilli ja mängin ... d¾ässi puhul peab palju tööd tegema ja see on põhiline,” leiab naine. Uue põlvkonna muusika Sofia soovitab siiski d¾ässi kuulamisega riskida, isegi kui see tundub raske. Alustuseks võib võtta näiteks d¾ässhouse’i, mis pole väga keeruline. See hariks ja suunaks ehk ka teiste stiilideni. Sama lugu on drum’n’bass’iga. Soulilik ja house’ilik drum’n’bass-d¾äss ei ole hirmus keerulised ja nendes löövad kaasa isegi paljud kuulsad ¾ässmuusikud, näiteks trompetistid ning saksofonistid. Alustada võib ka lihtsalt ilusa muusika kuulamisest, näiteks Stevie Wonderist...“Uue põlvkonna muusika, kus elektroonika saab kokku d¾ässiga – see on imeline! Sellepärast meil Rock Cafes ongi kõik kontserdid välja müüdud, et mängime seal huvitavaid sümbioose,” kiidab Sofia ning loodab, et aitab sel moel noortel kuulajatel edasi areneda. Eestis ei kuulata tema meelest nii palju souli. Sofia arvates on d¾ässihuvilisi isegi rohkem kui soulihuvilisi. “Võtame näiteks R’n’B, mis on väga huvitav. USA-s on väga palju valiteetbände, kes seda teevad. Meil see asi vist veel areneb. Soul on tänapäeval nagu linnakultuur, kus räägitakse kõigest sellest, mis meid ümbritseb, see on nagu elurütmi muusika, mida jutustatakse ... pigem, et mis sa päeval teed või konkreetsed mõtted, mida maailm tekitab,” edastab ta oma teadmisi. Produtseerib iseennast Õpetajaameti jaoks peab Sofia end veel liiga nooreks, kuid sellegipoolest tahaks ta nõustajana kätt proovida. Kui kellelgi on stiiliga probleeme, siis võiks ta aidata küll. Oleks muusikastilist, kes oskaks noortele artistidele soovitada, millist hääletämbrit ja mis vallas kasutada. “Kõikidele võiks midagi soovitada, ma julgeksin seda teha küll,” arvab ta. Sofia on artist, kes produtseerib ennast ise. “Vähemalt keegi ei saa öelda, et ära nii tee,” välistab naine enda igasugustesse agentuuridesse kuulumise. Ka pole talle selles vallas n-ö katust veel pakutud. Oma ülimalt võluva ja sooja olemisega loodab ta oma praeguste toetajate, sõprade toel elus rõõmsalt toime tulla. Ja energiat uskuda sellesse, mida ta teeb, saab ta oma arvukatelt mõttekaaslastelt kõikjalt maailmast. | ||