NÄDALA PERSOON ⟩ Rein Vendla ehk Kuidas tuletõrjujast sai dirigent
Silvia Paluoja, 11.04.2026.a. Pärnu Postimees
Kust pärineb Rein Vendla muusikuanne?
Mis hoiab Vendlal kevade südames?
Kuidas iseloomustavad Rein Vendlat tema poeg Raimond Vendla ja kunagine õpilane Chris Sommer?
«Ma olen dirigent, mitte korraldaja,» ütleb Rein Vendla kohaliku muusikakooli sümfooniaorkestri proovi järel ja tarib nagu enesestmõistetavalt Pärnu kontserdimaja kammersaali virna toole. Algamas on kontsert «Kevad südames» ja poolsada orkestranti paigutuvad neile istmetele, pakkumaks publikule elamuse Mozartist Pärdini.
Uudise originaal https://parnu.postimees.ee/8449448/nadala-persoon-rein-vendla-ehk-kuidas-tuletorjujast-sai-dirigent Keel-, vask- ja puhkpillide mängijad lappavad noodilehti ja iseloomustavad käigult staažikat dirigenti. Telegrammstiilis kõlavad õpilaste arvamused sedasi: töökas, legend, nooruslik, elutark, inspireeriv, sõbralik, huvitav, auväärne, omapärane, teeb nalja, temaga on proov väga lõbus, tõmbab kogu orkestri käima oma energiaga. «Vendla arvestab õpilaste muusikaliste eelistustega ja võimaldab neil repertuaari valikusse panustada, tugevdades nii loovust kui kriitilist mõtlemist. Tema lähenemine on inspireeriv, sest ta on ise eeskujuks: muusikaarmastuse kandja ning jagaja, kelle tegevuses kohtuvad professionaalsus, järjekindlus ja hoolivus,» räägiti Pärnumaal üle 50 aasta puhkpillimuusikat arendanud mehe kui Jakobsoni konkursi laureaadi kohta mullu Kurgja talumuuseumis. Selle üle, kellelt pärineb tema muusikuanne, mis hoiab tal kevade südames ja kellele ta annab Pärnu muusikakooli sümfooniaorkestri dirigendi koha üle, jutlesime Rein Vendlaga jürikuu tujukat ilma trotsides. Kumb on teie arvates kõvem mees, kas Jannsen või Jakobson? Küsin, sest olete tunnustatud mõlema suurmehe nimelise konkursi preemiaga. Raudselt Jannsen. Olen lugenud tema elulugu nagu ka Jakobsonist kirjutatut. Jakobson oli natukene Eestist väljas, kuigi ehitas Kurgjale tühja koha peale talu ja õpetas põllumehi. Jannsen asutas Pärnu Postimehe, korraldas esimese üldlaulupeo ja teise ka ja lükati siis prügikasti. Kui istuksin oma muusikatünni otsas, jäänuks need raamatud lugemata. Sain neist nagu valgustuse, mõistsin, mis toimub. Mingi põllumees ma ei ole, aga puhkpill nõuab korda täpselt samamoodi nagu põlluharimine. Kui sa ei hari põldu korralikult, saaki ei tule. Kui puhkpillis marssi mängida ei oska ja kõnnid nii vale jalaga, et endalgi hakkab halb, ei tule sealt midagi. Rein, te olete sõjajärgne laps. Mis teile lapsepõlvekodust meenub? Minu isa oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, aga põgenes ja varjas ennast metsas, kartis mahalaskmist. Õnneks ei läinud nii. Meie pere oli uusmaasaaja, meid ei saadetud Siberisse, vanemad tulid Kaansoost ja said Kiburas viletsa talu, neilt ei olnud midagi võtta. Mul oli kaks venda ja kaks õde. Mina olin pere noorim laps, maast madalast maatööd teinud ja karjas käinud, kuresaapad olid minu puhul normaalne nähtus. Meil oli tore küla, inimesed tegid ühiselt tööd ja käisid koos. Lauldi, tantsiti, mängiti pilli. Seda energiat ei tule vist kuskilt tagasi. Millal te esimest korda pilli kätte võtsite? Käisin Kildu koolis, 1953 läksin. 2. klassis oli selline juhus, et küla pealt leiti pikoloflööt. Selle kooli direktor, kes oli muusikaõpetaja, ei teadnud, kuidas seda mängitakse. Vaatasin, kuidas puhuda, kuhu näpud panna. Hiljem, kui tekkis kooliorkester, mängisin juba kõiki pille. Kui direktor lasti ametist lahti, lõppes sellega Kildus ka isetegevus. Läksin Suure-Jaani kooli, mängisin pille edasi – saksofoni, kontrabassi –, kuigi ma ei olnud kusagilt õpetust saanud. Kui ma muusikakooli läksin, küsiti, mis pille mängin. Vastasin, et oskan kõiki. Tegelikult ei osanud ühtegi. Aga see anne oli loomulik, nagu meil peres oli. Minu keskmine õde ja vanem vend said Vändra muusikakoolis õpetust. Nii et muusikaanne on teil geene pidi sees? Isa kaudu. Tema mängis Eesti ajal kaitseväe orkestris trompetit, pärast pasunakoorides baritoni. Ema oli meil suur organisaator, kodus oli tuba pille täis. Mis valemiga te panete noored mängima puhkpille ajal, kui neile on piltlikult öeldes tekkinud kolmas esijäse ehk nutikas? Ei noh, see nutitelefon käib asja juurde. Lastele peab oskama läheneda. See on see valem, et kõigepealt paned nad naeratama, siis rääkima ja selle kaudu nõuad. Mul on Ülejõe koolis 21 last, keda õpetan, peale nende muusikakooli ja noorteorkester. Ega mul ole alati kuldne aeg olnud. Kui ma Pärnusse tulin, ei olnud mul töökohta. Mina ei tea, kustkohast sõbrad mu üles leidsid, kuni puhkeparkide direktor tõmbas mind tantsuorkestri punti. Mängisin tenorsaksofoni ja kui orkestrijuht astus eest ära, öeldi, et «nüüd tuled Pärnu orkestrit tegema». See oli 1. augustil 1976. Te olete juhatanud ka Pärnu ATP ja KEKi puhkpilliorkestrit. Noorematele seletan, et need olid autobussi- ja taksopark ja kolhoosidevaheline ehituskontor. Kui ma Pärnu tulin, taheti mind KEKi, aga selle juhataja naeris orkestri mõtte välja ja siis olin kuu aega tuletõrjuja, kuni sain puhkeparkidesse. Taasiseseisva Eesti Vabariigi alguse ümberkorraldustega läks KEK laiali. Suutsime kähku tegutseda, et saada orkestri vara enda kätte. Tegime MTÜ, mõtlesime nime välja. Ma ei tea, kust see Saxon tuli, minu arust koos seal mõtlesime, pärast selgus, et Saxon on Inglismaa bänd. Nüüd on Saxon Kaitseliidu Pärnumaa maleva orkester, Kaido Kivi teeb seda edasi. Mina astusin ühel hetkel kõrvale. Tähesäral küsisite elutööpreemiat vastu võttes, kas nüüd tuleb pillid kotti panna. Need pillid ei ole veel kotis? Ma ei pea arvet tunnustuste üle. Minu tähelepanu on sellel, et saaksin tööd teha. Kui mõelda veel selle peale, mis ma Vene ajal teinud ja kus reisinud olen, tundub kõik see, mis siin nüüd on, mõnus. Ehk lisate paar kontserdireisi meenutust? Tollest ajast oli üks eredamaid asju BAMi (Baikali-Amuuri raudtee) läänelõigu avamine. Käisime Pärnu orkestriga seda avamas, rongiga sõitsime Baikalini, käisime Eesti külades. Ühel kontserdireisil tutvusin Moskvas muusikaprofessori, rahvuselt ukrainlasega, kes tuli meiega suhtlema. Läksin temaga kaasa konservatooriumi, kuulasin orkestrit, nägin, kuidas proovi tehakse. Nad harjutasid ega pööranud tähelepanu intonatsioonile, harjutasid detaile läbi, et muusikutel oleks pidev energia sees. Pärnu noorte puhkpilliorkestriga käisime Eesti kultuuripäevadel Saksamaal, oleme esinenud Pärnu orkestritega Soomes, Poolas, Saksamaal. Liikunud olen palju ja pidanud silmas ühte asja: alati peab sul olema raudne närv, ei tohi lasta ennast mõjutada. Kuulad, jätad meelde, aga teed seda, mida ise õigeks pead. Puhkpillimängija kopsud peavad olema maru head. Kui võtaksin pasuna, kostaks sellest törts ja oleksin võhmal. Mismoodi treenida, et saada heaks mängijaks? Hingamine tuleb õigeks saada, see peab loomulikult tulema. Kui sa hingad üles, poolteist liitrit, ja kõik. Pead alla hingama, aga see on peen tehnika. Kui ma Kildu kooli orkestris mängisin, väikese poisina, siis hambad logisesid kõik suus. Seal olid Eesti-aegse kaitseväeorkestri mängijad, nemad olid tuumik, kellel oli tugev drill ja treening seljataga. Muusikakooli sümfooniaorkestrit juhatab teie kõrval Chris Sommer. Kas ta on teie õpilane? Otseselt ei ole. Ta on muusikakooli klaveri ja trompeti eriala õpilane, kes hakkas orkestris mängima. Minu poeg Raimond õppis Chrisiga koos ja nad hakkasid arenema noorteorkestris, millest on kasvanud üle 100 muusiku. Raimond läks edasi Otsa kooli, sealt konservatooriumi ja ta on minu kolmest lapsest ainsana kutseline muusik, tegutseb Tallinnas sõjaväeorkestris ja politseiorkestris, mängib trompetit. Chris on ka konservatooriumi lõpetanud, mängib rahvusooper Estonia orkestris trompetit. Aastapäevad tagasi hakkasin rääkima, et peaksin muusikakooli orkestri üle andma, aga ei taha, et see lõpetaks, kui ära lähen, on kõik nagu null. Chrisile meeldib dirigeerida ja ta teeb asju natuke omamoodi. Ta kasutab dirigendikeppi, mina olen ka kasutanud, aga see segab mind. Mulle meeldib dirigeerida nii, et ma kogu aeg ei vehi kätega. Muusika peab tulema siit, südamest. Kurgjal preemia üleandmisel esines teie kunagistest õpilastest ja kolleegidest improviseeritud orkester Reinu Poisid. Üllatus, eks? See oli mulle täielik üllatus. See oli nagu taasleidmine. Seal oli Tõstamaalt palju pillimängijaid, nende poistega ei olnud ma hulk aega kokku saanud, me muudkui rääkisime ja meenutada oli paljut. Erik Reinhold ja Kaido Kivi kahe peale panid selle orkestri kokku ja üllatasid kõiki. Võime Pärnus uhkust tunda, sest mujal Eestis pole sellist puhkpillientusiasti, kes suure innuga lastele puhkpillimängu õpetab. See ühismeedias kirjutatu käib teie kohta. See on liialdus, sest tegijaid on teisigi. Minu kõige suurem õnnetus on see, et ma ikka teen. Jah, tore, aga kui vaatan ümberringi, minuvanuseid enam ei ole. Kas teil on muu hobi ka peale pasunate? Mulle meeldib ehitada, isa oli hea ehitaja. Vaatan, et lastele on see edasi läinud. Kui olen pinges ja tahan sellest vabaneda, kirjutan noote ümber. Ostan ja kirjutan. Ühtegi orkestripala pole ise loonud, olen nii enesekriitiline. Kontserdi pealkiri oli «Kevad südames». Seos teiega? Tahan alati midagi uut mängida, igal aastal toon õpilastele lugusid. Kui raiud ühte lugu meeletult, jääb areng seisma. Pead tooma midagi uut ja seda, mis lastele meeldib. Trompetist Chris Sommer, dirigent: Reinu filosoofia on koostegemine Kui ma muusikakoolis trompetit õppisin, hakkasin noorte puhkpilliorkestris käima, kui see 2005 Rein Vendla juhendamisel loodi. Meil oli esimene reis Soome. Sealt alates olen orkestri põhiliige. Rein on juhendajana väga eriline kogu Eesti maastikul, sest ta haarab kaasa. Tema poja Raimondiga kahekesi me seal vusserdasime. Mina olin 14, Raimond paar aastat noorem. Kohe oli niimoodi, et «teie vastutate ja mängite». Olin orkestris paar aastat mänginud, kui Rein andis mulle korraliku trompeti, tollases rahas väga kalli pilli, aga see lisas palju motivatsiooni pingutada. Paar aastat tagasi tekkis muusikakoolis mõte panna keel- ja puhkpillidest kokku sümfooniaorkester. Läksin puhkpillide juhendajaks tagumisse ritta. Minu ema, tšelloõpetaja Heli Sommer ja viiuliõpetaja Anu Mänd aitasid keelpille ja Rein hakkas dirigeerima. Kuna mu päristöö on rahvusooperis ja käin ka ERSOs ja olen muusikaakadeemias dirigeerimist õppinud, siis Rein rääkis juba pikemat aega, et ta tahaks, et oleks kõrval keegi, kes hakkaks orkestrit üle võtma. Läinud sügisel ütles Rein esimest korda, et nüüd tuled ette. Sümfooniaorkestri esimesed kontserdid olid nii, et teeme juhatamise pooleks nagu «Kevad südames» kontserdil. Pean ennast Reinu paremaks käeks, aitan dirigeerida, juhendada. Reinu filosoofia ja lähenemine on koostegemine ja panustamine noortele. Orkestris mängivad noored kõrvuti proffidega, kes annavad neile oma kogemused edasi. Raimond Vendla, poeg: Isa näeb suurt pilti Mu isa on dirigent, mängib eri pille ja ema on metsasarve ja klaverit mänginud. Nad on koos töötanud Pärnu orkestris ja teinud bändi Swing B. Olen käinud nendega proovides kaasas. Kolmeaastaselt olin kodus mingi pilli kätte võtnud, proovinud puhuda ja hääl tulnud täitsa välja. Rohkem ma pilli ei puudutanud ja keegi ei sundinud ega surunud, et «pead nüüd muusikat õppima». Kui isa tegi Ülejõe koolis puhkpilliorkestrit, käisin teises koolis 4. klassis ja hakkasin ise pilli mängima, trompetit. Mängisin Ülejõe kooli pundis, sellest on välja kasvanud Pärnu noorte puhkpilliorkester, mis sai 20aastaseks. Isaga käisime talviti Jõulumäe metsaradadel suusatamas ja sport on meile mõlemale ühine teema. Suviti tegime majas remonti. Igal aastal sai võetud uus tuba ette ja õppisin isa kõrvalt töövõtteid, kui omal oli vaja remonti teha. Meie erinevad iseloomud on sealgi välja löönud: isa võtab ette ja tahab ära teha, aga pisiasjadele ta palju tähelepanu ei pööra, näiteks liistudele. Tema näeb suurt pilti ja dirigendina on see väga hea omadus ja temas on rahulikkus lahendada olukordi mõistusega, enne kui, pea ees, kuskile sisse tormata. Praegu on isaga ühine jututeema Pärnu noorte puhkpilliorkester, mis on temale südameasi. Olen seotud ka Ülejõe kooli orkestriga, korraldan kontserte, esinemisi, reise, laagreid. Isa dirigeerib ja mõtleb kunstilise poole peale, lugude valikule. Rein Vendla
|
 Rein Vendla aastal 2006 Saksamaal puhkpilliorkestrite festivalil saadud aukirjaga Foto Henn Soodla |
MTÜ Laulu- ja pillimänguselts Con Vivo, Aiandi tee 3-29, Lohkva, 62207 Tartumaa, e-mail: convivo, tel. +372 518 8010